Arutlev kirjand on kirjatööde ERILINE liik. Eriline on ta seetõttu, et talle on püstitatud väga kindlad nõudmised ning nende eiramine lõpeb tavaliselt disklafiga, ehk punktisummaga alla 20.
Mis teeb selle žanri nii eriliseks?
Mis on arutlev kirjand?
Alli Lunter (Lunter, 2002) vastab oma „Kirjandiõpetuses“ sellele nii: „Arutlev kirjand on kooliõpilase analüüsiv kirjatöö, mis selgitab ja tõestab kirjutaja poolt valitud mõtet, jälgib sündmuste ja nähtuste olemust, nende põhjuslikke seoseid. Arutlevas kirjandis on olulisel kohal väited, põhjendused, järeldused, näited elust, faktid. Arutlev kirjand peab veenma loogikaga.
Kirjandil nagu igal arutlustekstil on üldjuhul probleemi tutvustav sissejuhatus, veenev arutluskäik ja üldistav järeldus.
Arutlev kirjand on koolikirjatöö ja emakeele lõpueksami teksti kokkuleppeline vorm, mille soovitatav pikkus on 3-4 lehekülge (A4 formaadis) ning mis õpetab kirjaliku kõne üht lihtsat ja loogilist võimalust.
Väljapeetud stiilis originaalne mõttekäik annab kirjandile esseelikke jooni. Seega on õpilase kirjutatud essee ja arutlev kirjand lähedased mõisted. Esseelaadseid kirjandeid hindab õpetaja kõrgelt, kuid enamasti arutletakse kirjandites juba käsitletud probleemide üle, mis ei võimalda eriti isikupärast lähenemist. Põhjalikult läbimõeldud arutlev kirjand ei takista olla omanäoline, stiilne, loominguline ja erudeeritud.“
Arutleva kirjandi eesmärk
Arutleva kirjandi eesmärk on õiget mõttetehnikat ja loogilisi argumente kasutades veenda lugejat, et autoril on õigus. Seega võib siin tuua paralleele kõnekunstiga. Nagu eespoolt lugeda võis, on arutlev kirjand üks kirjaliku kõne lihtne ja loogiline võimalus. Ka kõne eesmärk on veenda kedagi millegi õigsuses. Veenmisõpetus on kunst kedagi veenda ja veenmisoskusest on kasu igal inimesel.
Mis on retoorika?
Ajaloost veenmisõpetuse jälgi otsides suundume kõigepealt Antiik-Kreekasse. 384 – 322 eKr elanud Aristoteles on tuntud vanaaja suurima mõtlejana. 355 eKr koostas ta teose „Retoorika“ („Kõnekunst“), milles selgitas kõnekunsti olemust ja eesmärki. Aristotelese peamised väited olid:
1. Kõne sisu peab avalduma ka selle vormis.
2. Kõne eesmärk on esitada aines uskumisväärselt.
3. Väitlus- ja kõnekunsti ülesanne on kujundada kõnealuse teema suhtes seisukoht.
4. Kõneleja eesmärk on tõe otsimine.
5. Vaidlus peab tuginema kindlatele loogikareeglitele, olles eelkõige tõe tunnetamise teenistuses.
-
Lugege nüüd hoolega üle, mida väitis Aristoteles! Pöörake tähelepanu 2., 3. ja 4. punktile. Need on äärmiselt olulised. Usutava ja lugejat veenva kirjatüki autoril PEAB OLEMA TEEMA SUHTES OMA SEISUKOHT. See ongi autori peamõte, millele kogu kirjand tuleb rajada. Kogu kirjand peab olema peamõtte teenistuses!Miks ma selle punaseks tegin?