Nõudeid kirjandi sõnastusele
Aavo Valmis („Eesti keel kõrgkooli astujale“)
1. Sõnastuse selguse ja lihtsuse nõue
Väldi ülikeerukaid ja pikki lauseid, mis muudavad mõtte raskesti tabatavaks. Paljusõnalisus tuleb tööle kahjuks. Väldi selliste sõnade kasutamist, mille tähendust Sa ei tea. Kontrolli sõnade tähendust ja õigekirja ÕS-ist. Tee endale selgeks ÕS-is kasutatavate lühendite tähendused ning ära kasuta oma töös vulgarisme, familiaarseid sõnu/väljendeid ega sõnu, mida ÕS-i autorid ebasoovitavaks peavad. Need on antud väikese kirjaga nurgelistes sulgudes - { }. Hoidu kulunud sõnadest ja väljenditest.
Laused peavad siiski olema tihedad ja ilmekad. Iga lause peab avaldama võimalikult täpselt kavatsetud mõtet, peab lisama väljendusele vajalikke värve ja nüansse. Konstateerivad on-laused vaheldugu dünaamiliste ja ilmekate tegusõnadega. Seejuures peab vorm vastama sisule, sõnastusviis töö teemale ja laadile. Näiteks Katku Villust kirjutades pole kohane öelda, et „elu mängis talle vingerpussi“, selleks on teema liiga tõsine.
2. Sõnastuse täpsuse nõue
See nõue eeldab küllaldast aktiivset sõnavara. Rohkesti vigu tuleb sellest, et ei tunta täpselt sõnade tähendusi. Sageli tarvitatakse vääralt samast tüvest tuletatud sõnu, kuigi nende tähendus on erinev (nt käsitlema-käsitama-käsitsema; vahel-vahest; järele- järgi). Kui kirjutaja sõnavara on piiratud, sugeneb lausetesse liiga palju asesõnu, mis kahjustavad sõnastuse selgust ja reljeefsust. Samade sõnade liigne kordamine muudab väljenduse monotoonseks.
Kirjandi stiili kahjustab ka standardsõnade rohkus ja fraseoloogiline stamp (st enimlevinud püsiühendite kasutamist (näiteks „autot kasutame kõige enam sõiduks punktist A punkti B“)